• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Proovisõit - Renault Rafale 4x4

Oma uut lipulaeva Rafalet tutvustas Renault otse Le Bourget’ lennuväljal, lennundusnäitusel—täpselt seal, kus tavaliselt tuhisevad mööda ülehelikiirusega hävitajad ja teised müstilised õhusõidukid. Masina nimest ei maksa siiski ennast petta lasta—see pole mingi kiire aeroplaan, vaid hoopis elegantne kummardus 1930ndate Caudron-Renault võidusõidulennukile. See on nagu prantslaste viis öelda, et nad suudavad ehitada midagi, mis on korraga stiilne ja kiire, hea küll, ja kiire.

Renault ise väidab, et Rafales ühendati kunagiste turbosedaanide võimsus ja legendaarsete pereautode praktilisus. Kõlab nagu veider kombinatsioon croque monsieur’st ja crème brûlée’st ühel taldrikul. Aga kummalisel kombel see isegi on nii. Rafale on suur, julge ja jõuline—täpselt selline, mille peale isegi kõige pirtsakam naaber heidaks oma kadetseva pilgu.

Auto ehitatakse Renault-Nissani CMF-CD platvormile, jagades umbes kolmveerandi oma komponentidest selliste mudelitega nagu Espace ja Austral. Kuid sellest ei maksa end segada lasta. Rafale on hoopis teistsugune elajas: 4,71 meetrit pikk; 1,61 meetrit kõrge ja oma kupeelaadse voolujoonelise kerega ütleb see kõigile teistele pere-SUV’dele viisakalt: „Pardon, aga mina olen stiilsem kui teie kõik kokku.”

Ja isegi jõudu siin jätkub. Kui alguses ilmus Rafale välja vaid tagasihoidliku 200-hobujõulise hübriidina, siis nüüd on kohale jõudnud tõeline crème de la crème—nelikveoline Rafale E-Tech 4×4, mis pakub meile tippvõimsuseks lausa 300 hobujõudu.

Kui veel kõigest paar aastat tagasi mainis keegi Renault’d, tulid meelde kõik need pisikesed veidrad luukpärad või pereautod, mis on sama põnevad kui eilne baguette. Siis tuli Arkana ning riburada pidi teised, nüüd astub lavale Rafale – ja järsku on nagu Louvre’i kunstinäitus kolinud tänavale.

Rafale pole lihtsalt järjekordne prantsuse kupeemaastur, vaid see masin näeb välja nagu tuulejumala isiklik kunstiprojekt. Rafale tähendabki prantsuse keeles äkilist tuuleiili ja tundub, et disainerid on seda vist liigagi tõsiselt võtnud. Vaadake seda madalat, voolujoonelist katust, mis langeb nagu couture-kleit Pariisi moenädalal otse jõulisse tagaossa. Tulemuseks on sõiduk, mis võiks vabalt olla vormitud tuule enda poolt, kui tuul oleks kõrgkoolis disaini õppinud.

Aga kõik muutub veelgi omapärasemaks eesotsas. Renault’ disainerid on välja mõelnud ägeda optilise triki – sajad pisikesed 3D „teemandid”, mis vilguvad ja värvuvad sõltuvalt vaatenurgast. See pole mitte auto esivõre, vaid mingi dünaamiline, hallutsinatsioonide piiril kõikuv kunstinstallatsioon. Ja päevasõidutuled? Nagu vikerkaarevärvides mänglev õlilaik.

See disainipidu jätkub ka külgvaates: lai joon, pikk kapott ja rattakoobaste tumedad plastikliistud, mis vihjavad, et Rafale ei karda ka kruusateed, kuigi taaskord pole mõtet end petta lasta, see auto eelistab tõenäoliselt ikkagi pigem Champs-Élysées’d kui põllumajandusnäitust. Eriti Alpine versiooniga, mille eksklusiivne sinine värv on eredam kui Alpine enda sportauto A110 oma – mis on umbes sama tagasihoidlik kui neoonroosa smoking Arvo Pärdi kontserdil.

Ja kui mõtled, et see on juba kõik, siis oota vaid, kuni näed lage. Rafale’il on elektrooniliselt tumenev panoraamkatus nimega Solarbay, mis ei tumene lihtsalt korraga, vaid üheksa eraldi segmendina. Muide, fun fact-ina võib ära tuua, et klaasi tumenemise aste sobib ideaalselt päikesevarjutuste vaatamiseks.

Istuge Rafale salongi ja tunnete justkui oleksite end teleportinud prantslaste versiooni tulevikust – ainult seekord on see mugav, avar ja šikk nagu Champs-Élysées’ butiigid. Juhi ees kõrgub hiiglaslik 12,3-tolline digitaalne näidikupaneel, mis näeb välja nagu NASA juhtimiskeskus. Selle kõrval troonib 12-tolline vertikaalne puutetundlik ekraan. Ja kui varem olid Renault’ ekraanid umbes sama loetavad kui Louvre’i turismiinfo, siis nüüd paistavad need lihtsalt briljantsed.

Ja ekraanid pole siin niisama eputamiseks. Renault ise nimetab seda “brain ja heart” lahenduseks, mis kõlab nagu midagi Michelini tärnidega restoranist, aga tegelikult tähendab see, et Google on ehitanud oma Mapsi ja “Ok Google” hääljuhtimise otse auto südamesse. Tahad leida lähimaid sarvesaiu? Pole probleemi. Kõik juhtub sama kiiresti ja lihtsalt, nagu ütleksite „Bonjour!“ Muidugi tuleb arvestada kerge prantslasliku keelebarjääriga, sest eestikeelsetele nimetustele vastuste saamine osutub kergeid väljakutseid pakkuvaks.

Rafale ei peatu aga pelgalt ekraanidel. Kui tõstad pilgu pisut kõrgemale, hakkab silma tuuleklaasile kuvatav värviline head-up displei, mis meenutab pigem hävituslennuki sihikut kui tavalist auto vidinat. Tõenäoliselt pole juhus, arvestades, et auto on saanud nime kuulsa lennuki järgi.

Ja siis on seal veel meeleoluvalgustus. Mitte lihtsalt mingi igav valge LED, vaid nutikas ambiente-valgustus, mis muudab tooni kasvõi iga poole tunni tagant. Jah, iga 30 minuti järel muutub Rafale sisemus kergelt jahedast toonist soojaks, justkui prantsuse sommeljee, kes vahetab õhtul järk-järgult valget veini punase vastu. Idee on hoida juhi meeled teravad, aga see näeb ka muidu lihtsalt lahe välja.

Istmed? Mugavad nagu tugitoolid, aga samas nii hästi vormitud, et ka kiiretel kurvidel ei hakka sõitjad omadel trajektooridel liikuma. Tagumised istmed mahutavad mugavalt isegi pikad inimesed – istmeid saab ette-taha liigutada olenevalt rohkema ruumi vajadustest tagumises reas sõitjatele või pagasile.

Pakiruumis jagub ruumi 530 liitrile, mis paneb isegi mõne suurema luksusmaasturi häbist punastama. Materjalid on samuti head. Rool, käigukang, käetoed – kõik on kaetud pehmete, luksusliku viimistlusega, mida võiks leida kasvõi Dior’i käekotilt kui pereautost.

Esprit Alpine versioonis läheb luksus veelgi kaugemale. Siniste õmblustega Alcantara polster, 61% ulatuses taaskasutatud materjal – justkui keskkonnateadlikkus kohtuks kiirteega. Ja muidugi ei saa jätta märkimata Prantsusmaa trikoloori peeneid vihjeid, mis on õmmeldud läbi salongi nagu mingi salajane patriootlik signatuur. Ja kirsiks tordile veel korgist ja looduslikust kiltkivist dekoratiivelemendid nagu rafineeritud lounge’is.

Rafale E-Tech 4×4-l on rohkem mootoreid kui prantsuse restoranis Michelini tärne. Renault kutsub jõuallikat uhkelt „super-hübriidiks“ ning kui ausalt öeldes kõlab see nagu tüüpiline prantslaste liialdus aga seekord on neil õigus. Kapoti all on pisike, kuid võimas 1,2-liitrine kolmesilindriline ülelaadimisega bensiinimootor, mida abistavad mitte üks, mitte kaks, vaid koguni kolm elektrimootorit. Tulemuseks 300 hobujõudu ja 450 Nm pöördemomenti, mis lennutavad sõiduki nullist sajani kõigest 6,4 sekundiga. Kuid see auto pole ainult kiire sirgel – ka möödasõidud saavad nobedalt tehtud: kiirendus 80–120 km/h kõigest nelja sekundiga. Ja kõik see jõud tuleb ilma kardaanvõlli või mehaanilise ühenduseta esi- ja tagatelje vahel. See nelikvedu on täiesti digitaalne – ühendatud virtuaalselt, nagu mingis Silicon Valley inseneri unenäos.

Lisaks suudab mudel umbes 100 km puhtalt elektri jõul läbida, nii et linnas sõites ei kuule teie naabrid muud kui vaikset vihjet sellest, kuidas nende oma autod on lootusetult aegunud. Lisaks on masin piisavalt tark, et valida täpselt õige jõujaotus sadade erinevate stsenaariumide vahel, jagades seda täpselt nii, nagu vaja – kas esi- või tagateljele ja vajadusel isegi mõlemale korraga.

Kõige lõpuks lubab Renault, et see hiiglaslik hübriid suudab isegi tühja akuga saavutada kütusekulu vaid 5,8 liitrit sajale kilomeetrile. Teisisõnu: suure, võimsa ja mugava pereauto kütusekulu on võrreldav väikese linnaautoga. Noh, reaalses elus sellist numbrit muidugi tihti (loe: mitte kunagi) ei näe ning ka parima pingutamise korral algab kütusekulu näit 6-ga.

Rafale veermik on eriline maiuspala. 4Control Advance nelikroolimine, mis lubab pika teljevahega auto pöördediameetriks 11,6 meetrit. Atelier Alpine versioonis varustatakse auto aktiivvedrustusega, mis kasutab teed ette skaneerivat kaamerat – Rafale vaatab enda ette, otsib üles kõik augud ja lamavad politseinikud ning reguleerib vedrustust juba enne, kui rattad neid puudutavad. Multimeediasüsteemist leiab eraldi Chassis Control menüü, kust saab valida kolme erineva vedrustuse seadistuse vahel: Comfort, Dynamic ja Sport. Comfort silub teed, Dynamic on kuldne kesktee, samas kui Sport muudab Rafale jäigemaks ja erksamaks.

Mudeli pardale kuulub lausa 32 erinevat juhiabi- ja turvasüsteemi. Kui need kõik korraga tööle panna, oleks auto tõenäoliselt võimeline ilma juhi sekkumiseta Marsil maanduma. Pikal maanteesõidul hoiab Rafale’i Active Driver Assist ise auto kiirust, püsib oma sõidureas ning peatub ja läheb jälle liiklusummikutes liikvele–juhi ainus ülesanne on põhimõtteliselt istuda ja sõitu nautida. Tõsi, kogu see elektroonika ei salli väga niisket ilma ja võib vahepeal osa funktsioone ajaviiteks välja lülitada. Siis saad tõeliselt aru, mis tähendab ise jalga gaasipedaalil ja autot sõidureas hoida. Üldiselt kestsid tõrked mitte kauem kui paarkümmend äraütlemata tüütavat kilomeetrit.

Rafale loeb liiklusmärke, kohandab automaatselt kiirust vastavalt piirangutele ja hoiab pidevalt silma peal sinu raskel gaasijalal – see on üsna tüütu, eriti kui soovid lubatud sõidukiirusele salaja pisut juurde tinistada.

Tagurdamisel annab auto ise teada, kui keegi küljelt läheneb ning vajadusel rakendab pidurid ise. 360-kraadine parkimiskaamera näitab linnulennult autot ja selle ümbrust, nii et isegi inimene, kes tagurdada üldse ei oska, suudab selle masina enam-vähem soovitud kohta paigutada. Lisaboonusena Occupant Safe Exit funktsioon – kui sinu kallis järeltulija otsustab ootamatult avada ukse just sel hetkel, kui jalgrattur mööda vuhiseb, annab auto sellest häälekalt teada.

Seega, Rafale on justkui julge prantsuse manifest, mille sõnum on lihtne ja otsekohene: „Bonjour, saksa konkurendid, meil on nüüd selline uus mänguasi.“ See tõmbab endale tähelepanu. Tumedaks muutuv klaaskatus, lennunduslikest inspiratsioonidest kantud aerodünaamiline siluett ning ees olev optilise illusiooniga iluvõre – see auto karjub elegantsist ja futurismist samal ajal.

Ja ei maksa lasta end petta ainult välimusest, sest Rafale’i tõeline võlu peitub tehnoloogias. Nelikroolimine, adaptiivne nelikvedu, aktiivvedrustus, Google’i poolt juhitud infotainment – see meenutab justkui luksuslikku teadusprojekti. Ning see kõik on pakendatud masinasse, mille hind algab umbes 48 000 eurost, mis võrreldes premium-segmendiga tundub juba peaaegu mõistlik.

Kriitikud võivad muidugi öelda, et 300 hobujõudu kolmesilindrilisest mootorist Renault’ embleemiga kapotil võib osutuda riskantseks käiguks. Aga tegelikult pole Rafale’il turul ühtegi otsest konkurenti – vähemalt mitte sellise hinna ja jõudluse suhtega. See masin täidab tühimiku, mille olemasolust sa isegi teadlik ei olnud, üllatades dünaamikaga, mis meenutab pigem väikest sportkupeed kui ligi kahetonnist pereautot.