• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Proovisõit - Hyundai Santa Fe

Mõned autod hiilivad meie ellu vaikselt, nagu viisakad külalised, kes võtavad esikus jalanõud ära ja istuvad vaikselt sohvanurka, lootes, et ehk keegi siiski nende olemasolu märkab. Hyundai Santa Fe oli kunagi samuti selline pereauto, mis 2001. aastal andis maailmale teada, et ka korealased võivad teha linnamaasturi. Kuid tänaseks on see kasvanud millekski sootuks teistsuguseks. Esimese põlvkonna lihtsakoelisus ja robustne vastupidavus tõid Hyundai rambivalgusesse Ameerikas, samal ajal kui eurooplased veel kirtsutasid nina ja vaatasid saksa diislite poole. Kuid siis hakkas Santa Fe kasvama – nagu puberteediealine teismeline, kel ühtäkki jalanumber 47 ja vuntsid nina all.

Iga järgnev põlvkond lisas ruumikust, mugavust ja mis kõige olulisem, julgust. Kui neljas põlvkond tõi 2018. aastal hübriidid ja veidi moodsama ilme, siis tänaseks, viiendas põlvkonnas, on Santa Fe teinud täispöörde. Diiselmootorid on kadunud nagu telefoniputkad tänavatelt ja auto ise meenutab disainilt pigem kontorikuubikut kui maanteel vuravat linnamaasturit. Kandiline, jõuline ja häbenematult silmapaistev – täpselt nagu ostja autolt nõuab.

See ei näe välja sugugi nagu lihtsalt katse ronida pereautode redelil kõrgemale. Ei, Santa Fe soovib otse selle tippu jõuda, puksides välja keskmised premium-klassi tegelased.

Kui disaineritele antaks ülesanne panna katedraal ratastele, oleks tulemus uuele Hyundaile ilmselt üsna sarnane – see näeb välja nagu spetsiaalselt korraldatud mäss ümarate joonte vastu.

Megasuur esivõre on laiem kui poliitiku naeratus pärast valimisvõitu ja sellega liituvad julged, H-tähe kujulised LED-tuled, mis hõõguvad tumeduses nagu lendavad taldrikud. Püstised avad nurkades ei ole siin niisama silmailuks, vaid saadavad sõnumi, et see auto ahmib õhku sama innukalt kui Vormel 1 auto pikal sirgel.

Kui liigud auto küljele, saad aru, et siin pole pehmusest või kurvilisusest enam haisugi. See on kast, kuubik, karp. Rataste kohal kõrguvad jõulised, teravate voltidega koopad. Teljevahe venitati 2815 millimeetrini, mis tähendab ühte – salongis on ruumi nagu Buckinghami palees.

Pikkus 4830 mm, laius 1900 mm ja kõrgus 1770 mm ütlevad meile, et Hyundai ei tee siin nalja. Santa Fe on suurem kui RAV4, samaväärne Kia Sorentoga ning paneb Škoda Kodiaqi õrnalt higistama.

Tagaosa sai radikaalselt vertikaalne, otsekui oleks disainerid otsustanud lõpetada töö sirge lõikega giljotiini all. Tohutu, kandiline tagaluuk avaneb nagu lossivärav, tehes pakiruumi ligipääsu nii mugavaks, et sinna võiks sisse parkida väiksema auto. Tagatuled venitati horisontaalselt välja, rõhutades auto laiust.

Kindlasti ütlevad mõned, et see näeb välja nagu ratastel telliskivi või kaubavagun. Aga just see kompromissitu kandilisus annabki Santa Fe-le oma iseloomu. Mustad plastikliistud rattakoobaste ümber ja 21-tollised veljed täidavad rattakoopad ideaalselt, lisades masinale veelgi enesekindlust.

Üldiselt näeb kogu kupatus välja nagu oleks disaineritele nende lekaalidega mööda näppe antud ja uued joonlauad välja jagatud, karmi käsuga ainult neid kasutada. Tulemus see-eest on aga, hm, täiesti vaadatav.

Kui oled oma elu jooksul istunud keskpäraste linnamaasturite plastist ja hallusest pakatavates salongides, siis Santa Fe on tulnud kõike seda muutma – see näeb välja nagu Hyundai isiklik sõda igavuse vastu.

Esimesena hakkab autosse istudes silma armatuurlaud – see pole mingi tavaline hallikas plastpaneel, millel on umbes kolm toimivat nuppu ja ülejäänud tühimikud täidetud siltidega „siia ei käi midagi“. Vastupidi, Santa Fe tervitab sind elegantselt kaarduva paneeliga, millel säravad kaks gigantset 12,3-tollist ekraani. Need on suuremad kui keskmise pere koduteleviisor ja sama selged kui Šveitsi alpijärved. Üks ekraan näitab sulle, kui kiiresti sa liiklustrahvi poole tormad, teine pakub meelelahutust ja navigeerimist, et sul teel eelpoolmainitud trahvi poole igav ei hakkaks.

Aga Hyundai pole langenud moodsasse lõksu, kus kõik funktsioonid peidetakse keerulistesse menüüdesse, mida peab juhtima sõrmega vehkides nagu dirigent sümfooniaorkestri ees. Ei, siin on päris, ehedad nupud ja pöördlülitid kliimaseadmele ja helisüsteemile, nii et saad oma istet kuumutada ilma, et peaksid pilgu teelt tõstma ja kraavi sõitma.

Materjalid on luksuslikumad kui Londoni härrasmeeste klubi suitsetamistoas. Pehme polsterdus ja tehislikud „puit“ ning „metall“ näevad välja nii head, et keegi ei julge küsidagi, kas nad ka päris on. Calligraphy varustuses leiad sa istmed, mis on kaetud ehtsa Nappa-nahaga – see pole lihtsalt nahk, vaid midagi nii pehmet, et sellele võiks rahumeeli lapse magama panna. Ja kui oled väsinud, saad esiistmed elektrilisel teel kallutada praktiliselt lamavasse asendisse, mis teeb kiirteel tukastamisest kahtlemata tõelise ohu.

Kas sellest kõigest veel ei piisa? Hyundai arvab samamoodi, seepärast on kindalaekas UV-desinfitseerimissahtel – koht, kus saad steriliseerida oma telefoni, võtmed või mis iganes pisikud on end su kätega kaasa smuugeldanud.

Aga nüüd ruumikusest. Salong on lihtsalt hiiglaslik – tagaistmel on nii palju ruumi, et isegi kaks keskmise suurusega korvpallurit võiksid seal jalgu sirutada, ilma et nad kordagi üksteist puudutaksid. Hyundai pakub nii seitsmekohalist versiooni suurele perele kui ka kuue kohaga versiooni luksuslikuks teiseks reaks, kus on eraldi kaptenitoolid.

Ja panipaigad – Santa Fe-l on lausa kaks kindalaegast, riiul nende vahel, tohutu panipaik ees sõitjate vahel, mis mahutab käekoti või ka väiksema looma ning juhtmevaba laadimine korraga kahele telefonile. Lisaks saavad tagaistujad avada keskset laegast mõlemalt poolt, mis on täiesti geniaalne lahendus – tõestamaks, et disainerid mõtlesid tõepoolest kõigele.

Kolmas istmerida püsti? Siis jagub ruumi spordikottidele või mõnele väiksele koerale. Kui klapid selle kokku, saad avaruse, milles võiks korraldada väikese peo või ehitada lastele mängumaja. Kõik istmed kokku klapituna on sul praktiliselt kaubik, millega võiksid edukalt kolida või soovi korral avada liikuva mööblipoe.

Samas, kui lootsid, et uus Santa Fe on mingi metsik maastikurakett, millega võid Ferrarisid maanteel hirmutada, siis kahjuks pole see auto loodud panemaks sind adrenaliinist värisema, vaid selleks, et sa ei peaks enam kunagi kuulma laste vingumist tagaistmel ega tundma igat selgroolüli pärast auklikku külavaheteed.

Mootorivalik on lihtne: hüvasti diisel – nüüd on valikus vaid kaks elektriseeritud bensiinimootorit, mis koosnevad Hyundai lemmikust – 1,6-liitrisest turbost ja elektrimootorist. Tavaline hübriid toodab umbes 215 hobujõudu ning teeb nullist sajani umbes 9,6 sekundiga, mis pole ehk just midagi, mille pärast peaksid koju telegrammi saatma, aga piisavalt nobe, et mitte häbisse jääda. Kuid laetav hübriid – see on pisut teistsugune loom. Selle elektrimootor pakub rohkem jõudu ja tõstab kogu komplekti 253 hobujõuni, viies selle maasturi sajani 9,3 sekundiga, ehk täpselt nii kiiresti, et jõuad lapsed õigeks ajaks jalgpallitrenni viia, isegi kui unustasid nad alguses koju.

Ja mis puutub käigukasti, siis tänu taevastele jõududele pole Hyundai järgnenud Toyotale ja nende lõpmatult undavatele CVT-dele. Siin on korralik, päris kuuekäiguline automaat, mis vahetab käike nii sujuvalt ja rahulikult, et ainus viis teada saada, et käik vahetus, on vaadata näidikupaneelile.

Ametlikult lubab Hyundai umbes 7 liitrit sajale, mis on täiesti respektaabel tulemus masinale, mille mõõtmed meenutavad väiksemat küüni. Realistlikult tähendab see umbes 8 liitrit, mis ei tohiks samuti kedagi pankrotti ajada, arvestades, et auto kaalub umbes sama palju kui väike kosmosesüstik.

Ent tegelikult on Hyundai Santa Fe tõeline triumf hoopis mugavuses. Linnakiirusel libiseb auto elektri jõul nii vaikselt, et ainus heli, mida kuuled, on omaenda mõtted. Bensiinimootor astub mängu vaikselt, nagu viisakas kelner, kes üritab märkamatult tühje taldrikuid ära viia. Maanteekiirustel teeb 1,6-liitrine mootor küll natuke häält, aga see kõlab umbes nagu naabermaja muruniiduk – eemalt kuuldav, ent mitte tüütav.

Ja juhitavus on üllatavalt hea. Santa Fe tundub kergem ja väiksem kui tegelikult. Rool on sama pehme kui Itaalia gelato ja pöörderaadius 5,8 meetrit tähendab, et seda hiiglasliku karbi saab kitsal tänaval ümber keerata, ilma et peaksid helikopterit appi kutsuma.

Santa Fe salarelv on aga vedrustus. Hyundai saavutasid siin maagilise tasakaalu – isegi suured veljed ei takista autot hõljumast üle löökaukude nagu šampanjaklaas kandiku peal. Pikal maanteesõidul võiksid unustada, et üldse liigud, ja avastada end mõttelt, et oled ehk hoopis koduses tugitoolis.

Nelikvedu on standardis ja piisavalt intelligentne, et lisada kindlustunnet ka meie heitlikes ilmastikuoludes. Tõsi, see pole maastur, millega ronida mäetippu või läbida Sahara kõrbe, aga kui eesmärgiks on jõuda perega turvaliselt läbi lume, muda või kruusa suvilasse, siis teeb Santa Fe selle ilma suurema draamata ära.

Kui kunagi tähendas turvalisus autos seda, et sul oli olemas piduripedaal ja võimalus hirmust röökida, siis uue Hyundai Santa Fe puhul on olukord drastiliselt muutunud. Hyundai insenerid lähtusid üldlevinud loogikast: „Mida rohkem patju autosse topime, seda parem!“ – ja nii saigi Santa Fe lausa kümme turvapatja. Nendes on rohkem õhku kui EKRE valimislubadustes, kaasa arvatud juhi põlvepadi ja veel üks padi esiistmete vahel, mis kaitseb reisijaid külgkokkupõrkel teineteise eest.

Euro NCAP testides saavutas Santa Fe täiskasvanute kaitses muljetavaldavad 84%, mis on kõrgem kui mitmel konkurendil, kes uhkeldavad oma viie tärniga. Laste turvalisuses on see number lausa 88%, mis tähendab, et isegi sinu kõige rahutum järeltulija jääb kokkupõrkel kenasti oma kohale, kuigi tõenäoliselt nõuab uue jäätise. Jalakäijate kaitse standardvarustuses jääb küll 70% juurde, aga lisa mõned kellad-viled ja see tõuseb 77%-ni, mis on juba täiesti viisakas skoor arvestades, et tegemist on kandilise maasturiga.

Lisaks varustas Hyundai oma linnamaasturi sellise hulga aktiivsete juhiabisüsteemidega, et kohati tundub, nagu auto ei usaldaks sind absoluutselt. Automaatne hädapidur on standardvarustuses ja reageerib nii autodele, jalakäijatele kui ka jalgratturitele, hoides ära piinliku momendi, kui peaksid hiljem selgitama, miks su esivõre vahelt paistab kohalik poliitik oma kastirattaga – masin lihtsalt ei lase sel sündida. Lisaks on sõiduraja hoidja ja kohanduv püsikiiruse hoidja, mis suudab tihedas linnaliikluses täiesti iseseisvalt peatuda ja uuesti liikuma hakata, jättes sinu ainsaks ülesandeks valida sobiv raadiojaam ja mitte magama jääda.

Maanteel hakkab tööle Hyundai poolautonoomne Highway Driving Assist, mis hoiab distantsi eessõitjaga, justkui oleks autod magnetitega ühendatud. See süsteem vähendab juhi koormust pikkadel sõitudel, lubades sul vähemalt korraks lõõgastuda ja mõelda sellele, miks üldse veel autojuhte vaja on. Ja see pole sugugi kõik.

Tõsi, Santa Fe baasmudel teenis Euro NCAP-is ainult 4 tärni, sest osa kõrgtehnoloogilisi vidinaid on lisavarustuses – see on natuke nagu öelda, et su jalgpallimeeskond võiks võita, kui nad ainult väravavahi kaasa võtaks. Kuid koos täieliku Smart Sense+ turvapakettiga saab Santa Fe ikkagi maksimumpunktid ja tõuseb ühele pulgale oma Euroopa konkurentidega.

Niisiis, mida siis Hyundai Santa Fe kohta öelda võib? Tõsi, ta näeb välja nii kandiline, et kui see maja kõrvale parkida, võivad inimesed üritada sisse astuda, lootes kohvi ja küpsiseid osta. Aga ära lase end välimusest petta – Hyundai on ladunud sellesse autosse nii palju ruumi, mugavust ja luksust, et võrrelda teda premuim-segmendi mudelitega polegi nii jabur kui esmapilgul tundub.

Jah, tal pole ehk Ferrari kiirendust ega Lamborghini dramaatilist stiili, kuid Santa Fe polegi loodud adrenaliinihulludele, vaid päris inimestele – neile, kelle nädalavahetused mööduvad lapsi jalgpallitrennide vahel sõidutades või autoga väljasõitudele lähevad. Hyundai on võtnud kõik, mis teeb luksuslikud premium-maasturid heaks – lamamisasendit võimaldavad istmed, kaksikekraanid, UV-steriliseerijad ja nutikad käetoed – ning pakkunud seda poole odavamalt.

Lõpuks on Santa Fe tõestuseks, et Hyundai ei ole enam lihtsalt odavam alternatiiv Euroopa brändidele – nad on tõusnud esimesse liigasse ja ilmselt tulnud selleks, et sinna jääda.