Rolls-Royce piinab uut Nightingale’i 350 nädalat ja avab pagasiluuki 15 000 korda

Project Nightingale kuulub Rolls-Royce'i Coachbuild programmi, kus tavapärase mudeli kohandamise asemel saab klient sisuliselt eraldi kujundatud auto. Nightingale'i arendus algas ligi kolm aastat tagasi ning aprillis teatas Rolls-Royce, et valmistab seda vaid 100 eksemplari.

Kõrb, polaarjoon ja 2750 meetrit

Rolls-Royce alustab sõidukatseid Lõuna-Euroopas, kuid prototüübid jõuavad hiljem polaarjoonele ja Araabia poolsaare kõrbesse. Katseprogramm viib autod kuni 2750 meetri kõrgusele.

Selline geograafiline priiskamine pole päris niisama turunduslik etendus. Nightingale'i ostjad tahavad tootja sõnul oma autosid päriselt kasutada ning seda aasta ringi väga erinevates maailma piirkondades. Rolls-Royce peab seega tagama, et auto käituks ühtviisi väärikalt nii Alpides, Vahemere ääres kui ka kõrbes.

Enne päris teele jõudmist on prototüübid läbinud juba üle 1430 tunni aerodünaamilisi simulatsioone ja tuuletunnelikatseid. Järgmises etapis viiakse auto kinnisel katserajal kiiruseni 249 km/h ning insenerid jahivad muu hulgas tuulemüra, kuni seda on salongis vaevu kuulda.

Pagasiluuk saab 15 000 tsüklit

Kõige värvikam insenertehniline detail on Piano Boot. Rolls-Royce pole varem sellist lahendust kasutanud: pagasiluuk avaneb konsoolmehhanismi abil küljele.

Katse käigus avatakse ja suletakse seda kuni 15 000 korda. Eesmärk pole tõestada mingit konkreetset 150-aastast eluiga, vaid tagada Rolls-Royce'i sõnul, et mehhanism säilitaks sujuva ja vaevatu töö põlvkondade jooksul.

Ja loomulikult ei piisa sellest, kui luuk pärast 15 000. tsüklit lihtsalt avaneb. Rolls-Royce'i insenerid hindavad ka sulgumise heli. Kui juba sellist autot ehitada, oleks ju talumatu, kui pagasiruum töötaks ideaalselt, kuid kõlaks sulgudes pisut odavalt.

Isegi tuulesuunaja sai elektriajami

Nightingale sai spetsiaalselt selle auto jaoks arendatud ja patenteeritud elektrilise tuulesuunaja. Selle ülesanne on takistada kõrgrõhuala õhul avatud katusega sõites tagant salongi tagasi keerlemast.

Rolls-Royce testib süsteemi erinevatel kiirustel, vähendamaks turbulentsi ja hoidmaks külma ilmaga salongis rohkem soojust.

Ka avatava katuse jaoks ei piisa tavalisest riidest. Selle helisummutav vooder ühendab kašmiiri, tekstiili ja tehnilisi komposiite. Katusele tehakse kümme eraldi katset, mis hõlmavad materjali, sulgemismehhanismi ja töötamist temperatuuril kuni 80 °C.

Rolls-Royce'i kvaliteedikontroll läheb tavalisest mõõtmisest kaugemale

Kogu programm kestab kollektiivselt 350 nädalat. See ei tähenda, et üks auto sõidaks järjest ligi seitse aastat, vaid erinevad meeskonnad ja prototüübid koguvad paralleelselt kokku sellise hulga katseaega.

Rolls-Royce rõhutab seejuures huvitavat detaili: kõike ei otsusta mõõteriistad. Kogenud katseinsenerid hindavad lõpuks subjektiivselt müra, liikumiste sujuvust ja auto üldist käitumist.

See kõlab luksusautotootja tavapärase enesekiitusena, kuid 15 000 korda katsetatav küljele avanev pagasiluuk näitab vähemalt seda, et Goodwoodis võetakse pisidetailide üle projekteerimist üsna tõsiselt.

Project Nightingale pole loodud näitamaks, kui odavalt või ratsionaalselt saab elektriautot ehitada. See üritab tõestada sisuliselt vastupidist: kui hind ja tootmismaht pole peamised piirangud, saab inseneritööga minna üsna absurdselt kaugele.