Toyota abiga sündis rool, mis oskab juhiga vaielda ja oma otsuseid selgitada
Rool annab oma kavatsustest märku
Michigani ülikooli ja Toyota Research Institute'i koostöös sündinud rool kasutab kahte puutetundlikku piirkonda, mis paiknevad roolirattal kella kümne ja kahe asendis.
Kui poolautomaatne juhtimissüsteem kavatseb vasakule pöörata, paisuvad rooli vasakpoolsed õhukambrid. Juht tunnetab kätega elektroonika kavatsust juba enne manöövri algust.
Kui inimene otsusega ei nõustu, saab ta paisunud kambreid pigistada. See annab süsteemile märku soovist valida teine trajektoor. Kui automaatika peab esialgset manöövrit ohutumaks, hakkavad õhukambrid pulseerima, selgitamaks juhile oma eelistust. Sama lahendus võimaldab hoiatada takistuste eest.
Erinevalt tavapärasest vibreerivast roolist ei piirdu süsteem hoiatamisega, vaid loob kahesuunalise suhtluskanali inimese ja elektroonika vahel.
Michigani ülikooli 1. oktoobril avaldatud uuringu kohaselt aitab selline suhtlus vähendada olukordi, kus juht ja rooli keerav automaatika üritavad samaaegselt autot eri suundades juhtida.
Katsed näitasid paremat koostööd
Teadlased katsetasid prototüüpi sõidusimulaatoris, kus osalejad pidid läbima erinevaid kurve ja reageerima ootamatult ilmuvatele takistustele.
Võrreldes tavapäraste hoiatuslahendustega hoidsid juhid täpsemat sõidujoont, kasutasid vähem pidureid ning sekkusid harvemini automaatika tegevusse. Samuti hindasid nad sõitmist vähem koormavaks ja stressirohkeks.
Eriti huvitavaks osutus mõju usaldusele. Kui automaatika eksis, aitas kahesuunaline suhtlus juhi usalduse kiiremini taastada. Samas märkasid teadlased ka vastupidist ohtu: edukas koostöö muutis osa katseosalisi elektroonika suhtes liiga usaldavaks.
See on oluline puudus, sest juhiabisüsteem ei muutu eksimatuks pelgalt seetõttu, et oskab oma kavatsusi paremini selgitada.
Kas õhupatjadega rool jõuab seeriaautodesse?
Praegu eksisteerib lahendus üksnes teadusliku prototüübina. Uurimisrühm on tehnoloogia patenteerinud USA patendiga US12227190B2 ning otsib koostööpartnereid selle edasiarendamiseks.
Euroopa autoturul võiks selline lahendus täiendada eelkõige teise taseme juhiabisüsteeme, mis ühendavad adaptiivse kiirushoidiku ja aktiivse sõidurajahoidmise. Need süsteemid nõuavad juhilt endiselt pidevat tähelepanu ja valmisolekut juhtimine üle võtta.
Praktiline kasutuselevõtt eeldab siiski põhjalikumaid katseid. Inseneridel tuleb tõestada, et õhukambrid toimivad usaldusväärselt ka päris liikluses, kinnastega sõites ja erinevate roolihaarete korral. Samuti ei tohi lisamehhanism häirida turvapadja tööd ega rooli tavapärast kasutamist.
Autotööstus on aastaid üritanud muuta juhiabisüsteeme targemaks. Michigani teadlased lähenevad probleemile teisest küljest: mõnikord pole vaja intelligentsemat automaatikat, vaid paremat suhtlust inimese ja masina vahel.
